Esimene lammas läheb ikka aiataha?

Elu on võtnud kuidagi masendava külje. Suhtega pole asjalood just kõige paremad. Tahan, etkõik oleks hästi, aga see pole vist kahjuks päris minu teha. Ma tean, et ma suudan olla väga hea poiss, kuid siiski on mul vist mingid(enda jaoks nähtamatud) miinused küljes, millest ma kuidagi teada kah ei saa. Peale selle on veel muidugi kool.. Kõik vajub seal ära. Vanemad sunnivad mind liiga palju tagant.. nad ütlevad, et ma pole loll, aga ma tunnen ennast ju ise paremini. Ei õpi, feilin, õpin, ikka feilin. Vahest kahetsen, et ma EPA'sse läksin. Oleksin pidanud ikka kokkamist õppima minema. See oleks olnud midagi, mis mulle meeldib teha. EPA'sse minnes oli lootus, et pääsen matemaatikast.. kuid kus sa sellega, arvutamine ongi põhiline.
Üks veel väga närvesöövaid muresid on see, et mu arvuti ütles just päev tagasi üles... Alguses tegi mängides iga aja tagant restarte. Nüüd aga teeb juba niisama. Hommikult tegi mingi 10 korda järjest restarti, ilma et ma windowsigi oleks jõudnud. Õnneks on Rax siin mind cheer up emokid'imas. Lähengi teen nüüd kohvi, mõned võileivad ja siis vist sammume kuhugi arvutipoodi ja ostame termopastat.. või läheme lihtsamat vastupanuteed ja paneme uue windowsi peale.
Siin tsiteeriks ühte tundmatu inimese posti twitterist.

"Life is a shit sandwitch and every day you take another bite"