Kevadtorm on nüüd ametlikult läbi. Kuigi ma seal otseselt patarei koosseisus polnud, tegin siiski kaasa. Nimelt olime vastutegevuses. Me olime kord eriüksus, kord dessantüksus. Iga missioon, mis meile anti õnnestus! Kõrgemad ninad olid meie agressiivsest tegevusest nii vaimustuses, et kasutasid meie abi mitmeid kordi. Täna käisime kõrgemat juhtpunkti maha võtmas. Minu lahingpaariline oli Siimsaare, tal oli Rootsi kuulipilduja KSP. Unustasin kõrvatropid ka panna ja tulemuseks olid vilisevad kõrvad. Kammisime oma jaoga läbi metsa, et leida kas neil on vaatlusposte välja pandud. Peale seda alustasime ründemanöövrit, kus jooksime kiirelt üle põllu ja hiilides vastase taha saime endale 6 autot, kokku saime maha umbes rühma jagu mehi! Isegi kindral langes meie kuulides. Usun, et meil oli isegi lahedam, kui olnuks muidu kevadtormil oma õiget asja tehes. See üritus oli väärt seda 10 kuud närvidemängu. Wow, ei oleks uskunud, et kunagi midagi sellist ütlen. Nüüd on jäänud vaid nädal aega tegevteenisust ja pihta hakkab suuremat sorti varustuse hooldamine. Esmaspäeval läheme veel AK-4'ga laskma.
Loodan, et saame ikka 27dal välja, Iris kutsus siis ka sünnipäevale.
Tüdrukutega on endiselt nii segased lood, et ei hakka seda sasipundart arutamagi..
No comments:
Post a Comment